Priit Märtini org Iowas, 3 nädal

Anne:
Koputan uksele, ootan. Ema avab ukse, tutvustan end talle, räägin naabritest, kellega päeva jooksul maha olen istunud. Ema küsib: “Mis kompaniiga sa töötad?”. Näitan talle oma ID-d ja vastan: “Southwestern Company, have you ever heard about it?”. Ema hakkab laulma: “So.. you’re the bookman, you’re the bookman, right?” Võtab mul käest kinni, tõmbab mu tuppa, vib söögituppa, kus pereisa sööb õhtust oma kahe pojaga. “Everybody, meet Anne. She’s here with Southwestern Company.” Isa ja pojad on elevil, plaksutavad, kutsuvad lauda istuma ja sööma, on rõõmsad. Ma ei saan midagi aru mis juhtus. Lõpuks tuli välja, et pereema tegi seda sama 85.aastal. Järgmised 20 minutit oli täis kogemuste jagamist ja tema jaoks nostalgiat.
Muide, ma olen juba kolme peret kohanud, kus vanemad on SW-kad. Ühe pere isa John tegi seda 87. ja 88.aastal, siis Shannon, kellest ma pikemalt rääkisin, ning Jim, kes elas selle kõik läbi 67.aastal. Naljakas on mõelda, kui palju on neid inimesi üümber minu, kes teavad täpselt, mida ma läbi teen, mis emotsioonid mul päeva jooksul on, kui raske see töö on ja lõpuks – kui hea tunne on kui oled ühe päevaga lõpule jõudnud ja saad endale öelda: “Ma andsin täna endast 100% ning jätsin kõik pered super hea tujuga!

Kliki pildil, et näha rohkem!