Eeriku org Gainesvilles, Floridas w10

Hei toetajad, fännid ja kõige kallimad.
Lõpusirge on alati põnev. Võib-olla mäletate ise jooksuvõistlustelt, kuidas pikamajooksu algus on alati lihtne, keskel läheb keeruliseks ja lõppu tavaliselt enam ei mäletagi – jooksed adrenaliini ja meeletu tahtejõu abil. Suvi USA-s on pigem kogu aeg keeruline ja tahtejõu abil edasi rühkimine, aga lõpp on küll sarnane. Mina ei mäleta oma kolme eelneva suve ühtegi lõppu. Läheb nagu silmapilk. Seepärast on aga hea koguda pildimaterjali pühapäevastest tegevustest.
Täna sõitsime suure hurraaga Daytona beachi. Florida idarannikule, Atlandi ookeani kaldal. Olgugi, et mõlema autotäie noorte algustee oli geograafiliselt väga erinevates paikades, jõudsime kokku lepitud parkimisplatsile minutilise nihkega. Parkimisplats oli otse rannas nii, et teepikkus autost ookeanini oli Gerd Kanteri kettakaare pikkus. Võrreldes Mehhiko lahe palava supilaadse temperatuuriga oli seekordne vee temperatuur jahutavalt paras.
Rannajoon tikksirge, kõrgete hotellide rivi paistmas silmapiirini nii põhja- kui lõunapoole vaadatuna. Ranna kohal lendasid väga aeglases tempos reklaamplakateid järel vedavad lennukid. Kollane lennuk kutsus kõiki ühte restorani sööma ning punane lennuk väitis, et nende kindlustusfirma on kõige etem. Nagu kivina potsatasid kaladele tere ütlema pelikanid, kes mahlase suutäie ja küllap ka rahulolu muigega siis jälle minema lendasid.
Evert oli seekord kavalam ja pani oma kõrgtehnoloogilise kaasaskantava Bose kõlari suletava tõmberibaga kilekotikese sisse, et ei peaks pärast puhkpilli mängijat imiteerides liivaga võitlema.
Nele oli ostnud ühe vägagi daamiliku kübara ja nägi koos selle ja päikeseprillidega välja nagu filmistaar. Puuviljadvalmistasid ette seekord poisid ning kaasa võtsime ka külmakastid. Kaspari ema oli saatnud Eestist palju südantsoojendavaid asju, millest tarbimisse läksid kohe kamba peale Tõmmu ja Ananassi kommid. Kalevi kompvekid Florida rannas oli vägagi vinge suutäis. Aitäh! Heili ja Triin hoolitsesid, et päikesekreem saaks kasutatud. Eelmise nädala vigu enam korrata ei tahetud.
Nele õpetas meile mingit Kung Fu mängu, kus pidi korda mööda rünnakumanöövreid tehes, ent pärast oma rünnakud fikseeritud asendisse jäädes, teisi kindlasse punkti käel tabama. Saime naljakaid asendeid naerdes siiski päris palju möllatud.
Pärast randa läksime üle tee asuvasse restorani ning sõime midagi, mida tihti just siin majade vahel ringi möllates ei saa. Forelli, Lõhe, Koha – küll need maitsesid alles hästi. Eks keha annab ju maitsemeeltega mõista ka, et mis toitaineid süsteemist puudu on ja seepärast sai igat kahvlitäit nauditud kui väike laps esimest korda jäätist – pisut kombekamalt küll.
Grupiliikmed olid teinud mulle vahva üllatuse ja kinkisid täpselt minuliku T-särgi. Musklis Miki Hiire.
Kodu poole asudes hüppasime poistega veel juuksurist läbi, kus Maggie, üks 21 aastase staažiga juuksur, meile kõigile 7 minutiga super lõikused tegi. Veel jäi tee peale üks väike koduõu, mille omanik oli õuest teinud laada laadse paiga, kust võis endale näiteks 3400 dollari eest osta elusuuruses kaelkirjaku kuju või 900 dollari eest karu kuju – valikuid oli reaalselt sadades.. Kuju suurus pani hinna paika.
Pildi materjal manustes.
Tervitades
2014 Eerik w10 1 2014 Eerik w10 2 2014 Eerik w10 3 2014 Eerik w10 4 2014 Eerik w10 5 2014 Eerik w10 6 2014 Eerik w10 7 2014 Eerik w10 8 2014 Eerik w10 9 2014 Eerik w10 10 2014 Eerik w10 11 2014 Eerik w10 12