Eeriku org Gainesvilles, Floridas w11

Tere.
Viimane postitus. Loodan, et minu unisest sulest välja imetud täheread on asju piltlikustanud ja ehk ka suunurkasid kergitanud.
Algamas on traditsioonilise suve viimane nädal. Miks selline omadussõna suve ees? Tavaliselt kestab suvi 12 nädalat, aga see aasta said mõned kõrgemad managerid ühe USA ülikooli kaudu programmi ka natukene pikemalt viljeleda. Mina, koos kahe vapra kaasvõitlejaga, kelleks on Heili ja Triin, jääme veel paariks nädalaks kohalikke mammasid rõõmustama ja haridust peredeni viima.
Kaspar, Nele ja autojuht Evert alustavad aga oma viimast nädalat ning pärast seda ootab väike möll mägedes ning siis juba kodu.
Plaan on selline, et pärast tulevast laupäeva hakkab vägagi elevil punt tagasi põhja poole sõitma ning käiakse läbi suuri USA linnu, kuni jõutakse ühe pisikese, ent vägagi vinge kuurortlinnani, mille nimeks on Gatlinburg, Tennessee osariigis. Sinna koguneb veel palju teisigi rõõmsaid ja vingeid. Renditakse mägedes kõigi luksustega villad, milleks on tavaliselt olnud kolmekorruselised, saunade, mullivannide, piljardilaudade ja muude sarnaste mängukannidega, täispuidust ehitised, vaatega alla orgu. Muljetatakse, saunatatakse, nauditakse mõnda kangemat limpsi ja tuntakse rõõmu nähtud vaevast. Ma usun, et orus elajatel on taaskord pea vangutamise aeg ning pomisetakse naabritele, et:”Näe, jälle see kuupäev, kui mägi vappuma ja mingis tundmatus põhjamaises keeles laulma hakkab.”
Aga see on veel tulevik.
Täna olime jälle asjalikud ja vaatasime, et kõik vajalik paberimajandus oleks korras. Asjad üle vaadanuna, sõitsime sõna otseses mõttes sohu. Autod jätsime küll kuivale, aga edasi viis meid üks vinge propellermootoriga paat. Mootor on toodud vee alt paadi külge vee kohal, sest siis ei jää mootorisse taimed, kalad, ega alligaatorid kinni. Kujutage ühte suurt propellerit, mis siis paadile oma võimsa põrisemise ja tuulega hoogi annab, tegemas sellist lärmi, et vaja  on kanda tugeva summutustasemega kõrvaklappe. Järvekesel sõitsime 70 kilomeetrise tunnikiirusega lausa. Kui aga puud  nõnda lähedal olid, et paadi külgi kriipisid, hoidis kapten kiirust pisut mõistlikumal tasemel. Alligaatoreid oli selle ala peale, kus meid ringi sõidutati, üle tuhande, aga näha oli neid väga keeruline, sest päeval poevad kõigusoojased selle meeletu kuumuse eest nii kaugele ja sügavale kui võimalik, justkui põhja konn. Öösiti tulevad kiskjad aga järvele jahti pidama ja siis on kirjeldatud pilti, et kui paadiga järvele minna ja taskulambiga järve valgustama hakata, siis võib näha nii palju helkivaid, punakaid alligaatori silmi, et nagu sõidaks läbi punaste laternate tänava kusagil suurlinnas.
Pärast saime pisikest alligaatorit käes hoida.
Edasi kostitas meid veel Mehhiko köök ning juba jälle ninad kodu poole.
Oleme rõõmsad, uhked, natuke ka väsinud, aga siiski ootusärevad tulevase suhtes.
Pildid manustes.
Üks pilt on poiste kodus perega.
Eerik ja Co.
Ps. Pidin veel pildi mustikatest saatma, aga  need me sõime ära. Sorri.
2014 Eerik w11 1 2014 Eerik w11 2 2014 Eerik w11 3 2014 Eerik w11 4 2014 Eerik w11 5 2014 Eerik w11 6 2014 Eerik w11 7
Advertisements