Ülari’s org in Kentucky w 1

Kentuki lõvid: Pühapäeva Teataja

Järjenumber 2
L. Koikson: “Tervitan sind, kas kuuled, on seal hommik, või on õhtused tuuled?”
Tere kallid sõbrad, sugulased, tuttavad, karvased ja sulelised! Aeg meie teataja teiseks numbriks on lõpuks käes!
Esimene täispikk nädal seljatatud ja ei töö ega keskmine ameeriklannast ema pole suutnud meie tuju rikkuda. Sellel nädalal otsustasin, et viin meie lugejaskonna kurssi siinse igapäevaeluga. Kes seda juba läbi ja lõhki tunnevad, neile olgu see justkui meeldetuletus sellest, milline see elu siinpool lompi ka välja näeb…
Hommik, 06:59.
Tuut- tuut-tuut kõlab äratuskell ja endale märkamatult oled sa juba voodist väljas. Kõlavad sammud, “sellest tuleb üks paganama hea päev!”, hõikab ülari. Teineteisele sisestatakse positiivsust ja esimesed 2 tormavad külma dušši alla. Mina isiklikult alustan päeva kätekõverdustega ja olen dušši all teine, aga uskuge mind, vesi on endiselt jäine ja peletab igasuguse une tundideks… Nüüd ruttu riidesse, lõuna ja veevarud raamatukotti ja ruttu teele.
07:10
Selleks ajaks oleme me juba kodust väljas ja teel hommikusöögi suunas. Selleks on mõni mõnus kohake, kus saab ennast päevaks ette valmistada ja kenasti einestada. Hommikusöök on ju ikkagi päeva tähtsaim eine. Samuti käivad hommikusöögi juurde ka paar telefonikõnet, mille käigus pannakse paika päevane fookus.
08:20
Selleks ajaks püüame olla söönud ja loeme üheskoos midagi motiveerivat ning teeme parklas väikese ringmängu/tantsu, mille eesmärgiks on tuju tõsta ja vabaneda hirmust ja tagasihoidlikkusest, sest need on 2 asja, mida tööd tehes vaja ei ole (tants toimub kõigi söögikoha külastajate silme all).
8:59
Selleks ajaks peab töö juba käima! Töötatakse kahetunniste tsükklitena, sest nii on lihtsam oma fookus paika seada. Kokku on päevas vähemalt 6 sellist tsükklit ja vahepeal kui aega üle jääb teeme ka paar söögipausi, kus soojade wrappide ja värskete köögiviljade/puuviljadega oma keha kinnitame.
21:01
See on aeg, mil me kõige varem oma tööpäeva lõpetame, tihti venib ta aga pikemaks. Selleks ajaks oleme aga rääkinud umbes 50 perega, 30 neist on näinud raamatuid, mõni meiega ka maha istunud ja vahel juhtub, et endale ka raamatud soetanud. Ja uskuge mind, nende pikkade tööpäevade jooksul kohtame me ka palju ülitoredaid inimesi, kes ikka ja jälle tõestavad, et me teeme õiget asja. Me tõesti aitame neid, sest uskuge või mitte, see ameerika koolisüsteem on paras segadus ja kes ei sooviks, et nende lapsukesel hea haridus ja teadmistepagas oleks.
Mm ja muidugi on meie päevades ka palju vahvat ja siis nüüd ka mõned näited.
Milan:It is said that americans are really nation who truly believe in God an sometimes you can meet people like I did this week. I was showing educational book to one mom and ask her why flamingoes are pink and she yes, I know, because God made them that way. And I said yes but it is actually because they eat pink shrimps. And she said: NO, they are pink cause god made them that way.  Funny thing is that this didnt happen to me for the first time. Well sometimes belief is more than science🙂 still love americans🙂
Reimo: ajasin emaga jutu, kelle 3-aastasel tüdrukul olid reaalselt vuntsid ees😀. Küsisin perelt soovitusi, kelle juurde veel minna raamatuid näitama ja paps ütles, et meil pole sõpru. Ja ema ütles papsile, et mis jama sa ajad, mil on megapalju sõpru😀. Üks isa põrnitses mind põõsa tagant enda maja ees , oli kuidagi kahtlane ja siis läksin küsima, mis teed seal ja siis avastasin, et tühjendab enda põit lihtsalt seal😀
Joosep: minu lugu on justkui tervest nädalast ja kõigile teadmiseks, ameeriklastel on PALJU koeri, õnneks olen ma nendega üldiselt hea sõber, aga pean tunnistama, et mu ühes jalavarjus on nende tõttu tilluke auk… Mm ja samuti on siin kaugel maal lõputult palju oravaid (kes elavad nii vihmaveerennides kui ka roostetanud autokeredes), pesukarusid ja kitsi ja küülikuid… Justkui nagu loomaaed… Ja kunainimesi on kõikjal, on ka loomad üpris vahvad ja seltsivad.
Sven: svenil oli kiire ja ei jõdnud mulle lugu saata.
Siret: Kõige esimene uks, millele koputasin oli Ms Jones, cool raamatumüüja nali.

Põlesin täiega ära, pole elusees nii pruun olnud !
kohtusin vanaemaga, kes ütles et tal pole lapsi, hiljem nägin teda 3 lapselapsega…

Petra: insert story here
Õhtul jõuame me koju tavaliselt peale kümmet ja siiski peab veel toimetusi tegema, esmalt töötulemused korda, kerge dušš, õhtueine( ning midagi homseks lõunaks) ja natuke lugemist (müügitekst või miskit tehnilist).
Mm ja 22.59 tuled surnuks ning uni. Ja järmisel päval 6.59: tuut-tuut-tuut…..
Aa ja midagi meie emmedele. Teil on nimelt veel palju õppida, ameerikas on asjalood sellised, et mehe ülesandeks on tuua raha koju, aga ega ta seda rohkem ei näe, niiet arenguruumi veel on!
Tervitusi teiseltpoolt lompi!
DCIM101GOPRO

DCIM101GOPRO

DCIM101GOPRO

DCIM101GOPRO

DCIM101GOPRO

DCIM101GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

2015 Ülari w01 2 2015 Ülari w01 3 2015 Ülari w01 4 2015 Ülari w01 5 2015 Ülari w01 6 2015 Ülari w01 7 2015 Ülari w01 8 2015 Ülari w01 9

DCIM101GOPRO

DCIM101GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

2015 Ülari w01 15 2015 Ülari w01 16