Ülari’s org in Kentucky w 2

Kentuki lõvid: Pühapäeva Teataja

Järjenumber 3
On olnud töökas nädal, kuid nagu lubatud, siit ta taas tuleb. Meie Teataja kolmas number. Seega saadangi tervitused nii sõprade, sugulaste kui ka kaugete toetajate suunas teele.
Nädal on möödunud kiiresti ja endiselt samas rütmis. Suureks erinevuseks on aga see, et kõik meie organisatsiooni liikmed teenisid eelmise nädala tulemuste põhjal auga välja “success coini”. See on meie töö juures justkui edu võti ja tähendab seda, et oled suutnud teha iga päev vähemalt 30 demonstratsiooni, kus näitad inimestele raamatuid.
Võrreldes eelmisega on käesolev nädal olnud tunduvalt jahedam. Nimelt jõudis meieni Texase poolt tulnud “orkaani” (nad ise nimetavad seda nii) serv. meie jaoks tähendas see aga seda, et saime paar päeva päiksest puhata ja vihma käes natuke enese üle naerda ning otsida maju, millel olid ukse ees eeskojad/verandad. Aga ausalt öeldes oli see täitsa vahva, välja nägime me küll nagu märjad nartsud, kuid ameeriklastele meeldib näha südikaid noori, kes tegelevad nende haridusega ja ma pole kindel, kas asi on meie aksendis või pisiasjas, et me oleme üliõpilased, aga üldiselt suhtutakse meisse väga kenasti.
Tööga oleme me kõik nüüd sina peale saanud, ka see osa meist kes esimest aastat müüvad. Teame juba täpselt, kelle uksele, mitu korda ja kuidas koputada. Ausalt öeldes võibki öelda, et töö iseloomuks on see, et peame üles leidma toredad ja avatud meelega inimesed, kellega siis natuke ka aega veeta. Samas aga juhtub seiklusi endiselt igapäevaselt ja sellel nädala märksõnaks võibki vist pidada meie transporti. Nimelt lõpetasid neljast autost kaks sõitmise (milani ja kati autod otsustasid, et neil on hetkel liiga vähe tegemist) ja tänu vihmale said ka ratturid natuke enese üle naerda… Tean, et Sven sai teada, et kui jalad märjaks saavad, hakkavad nad hirmsasti haisema ja ka hüppavad koerad võivad su särgile jælje jätta, mis hiljem halvasti kätte maksab. Ka minu ja Ülariga juhtus midagi vägagi huvitavad, nimelt loeti meile palvet. Eestlasena tundus see kuidagi võigas, kuid siirus mis nende sõnade taga peitus oli ilus ja meeldejääv… Igal päeval juhtub ikkagi midagi meeldejäävat ja just need toredad ja meeldejäävad lood ning inimesed ongi selle suve tipphetkeks.
Muide, täna on siis ameerikamaal isadepäev ja kõik meie oraganisatsiooni liikmed on oodatud meid võõrustava pere juurde õhtusöögile. See saab kindlasti lõbus olema. Näme siis ka täpsemalt, kuidas pühad siinpool lompi välja näevad. Ja kõigile kodus platseeruvatele isadele head isadepäeva. Sest olgu see päev mõeldud ameerika isadele või mitte, aga vahepeal võib ju sellest isadusest ka rõõmu tunda (eriti kui lapsed kaugel maal asuvad).
Üldiselt kogume me aga ikkagi hoogu ja saame iga päevaga paremaks. Igal juhul oleme õppinud enda üle nalja heitma… Kõik teised teevad seda nagunii, miks mina liituma ei peaks ja teie seal kodus tehke seda sama, ärge võtke meid liialt tõsiseslt, sest siin on tegelikult kõik paganama vahva ning muretsemiseks pole mingit põhjust. Parem ergutage meid ja oi eks siis sügisel vaatame mis edasi saab.
Mm ja lõpetuseks osa meie igapäevaelust seoses koertega: https://docs.google.com/file/d/0BxaNgjUFfR3ZZFRqb0poZXNNeFk/edit
Video on küll inglise keeles, kuid üldiselt väga lõbus.
Siia kausta peaks lekkima mõned pildid meie sellest nädalast. https://www.dropbox.com/sh/20kwiranjr996s6/AAC5B-Dp-9xziFAOpRm8WtJga?dl=0
Mõned videod ka:
Seniks aga kõigile tervisi! Ärge siis haigestuge… Sest uskuge mind me ju ikkagi mäletame, kui külm seal teiselpool lompi tegelikult on.
Lugemiseni!