Ülari org Kentuckys w 5

Kentuki lõvid: Pühapäeva Teataja

Järjenumber 5
Tere emad, isad, õed, vennad, sõbrad, sugulased, armastajad ja armastatavad. Olemegi omadega viienda töönädala seljatanud ja tuju on paganama hea. Pühapäevad on tõeliselt lõõgastavad ja kohe mõnus on teile kirjutada ja ma loodan, et ka meie uudiskirja lugemine just raske tööna arvesse ei lähe.
Selle uudiskirja sisuks saab täna Ameerika ja Ameeriklane. See on ajendatud mu kalli emme soovist ja huvist siinse looduse osas. Asja mitmekesisuse osas otsustasin aga teemase võtta ka keskmise ameeriklase ja nende harjumused.
Esmalt siis natuke siinse Kuntuki loodusest. Nagu maailmakaardilt näha, asub antud osariik ekvaatorile tunduvalt lähemal kui Eesti ja no esmalt peabki mainima, et siin on kliima umbes 10-15 kraadi soojem ja niimoodi aastaringselt. Suvel palav ja õhuniiskus suur ja talvel natuke pehmem, kuid vahetevahel ikkagi lumine.
Nüüd pean aga emmekese ees vabandama, aga siinse taimeliigi kohapealt ma palju rääkida ei oska. Enamjaolt näen ma lehtpuid, kuid kivistele mäeseljakutel võib märgata ka elupuulaadseid 2-3m pikki okaspuid. Igapäevaselt näen mina aga aedades peamiselt sadu erinevaid kultuurtaimi. Värvivariatsioon on lõputu ja iga maja ees on keskmiselt 4 ruutmeetri suurune peenar, mille põhi on kaetud puukoore või muu sodiga, et umbrohtu kokkuma ei peaks.samuti näeb majada küljes kümneid lilleampleid ja nii aedades kui ka majade küljes on väga tavaliseks asja ka kujud Jeesusest ja Neitsi Maarjast, rikkamate majade puhul on kujudks müstilised olendid või lõvid.
Nende peenarde ees on ameeriklastel aga peaaegu alati väike murulapp ja oi-oi kuidas nad oma muru armastavad. Hakkasin siin vaikselt mõtlema, et kuidas eestlastel see asi käib… Meil on niiduk, millega nädalas ikka korra peaks murulapist üle sõitma ja siis meil on vikat, et noh kui pole 3 nädalat niita viitsind ja niiduk enam läbi ei lähe, siis peab vikatiga üle käima… Aga ameerika isal on asi teisiti, ta murulapp on küll väike, aga aii kuidas ta selle eest hoolitsed, eestlane ei hooli oma soengust ka samavõrra kui tema oma murulapist. Tema eest hoolitsemiseks on ameeriklasel aga 8 erinevat riista, alustades niidukist, seejärel mingist trimmerilaadsest asjandusest, millega pügatakse muru servad ( mis jäävad kõnnitee vastu) ja nii ta lõpuks ongi nagu tihe roheline ruut ja igakord ma mõtlen, et kas raatsingi teise peale astuda. Mm ja muidugi on neil ka sada erinevat väetist, kastmisvoolikut ja lõpetuseks kas puhur või imur, millega kõnniteelt ja mujalt üleliigne muru eemaldatakse. Hull värk!
Nüüd aga natuke siinsest loomastikust ja sissejuhatuseks ütlen seda, et ameerika pere jaoks on enamjaolt koduks eramaja, mis külgneb teiste majadega ja natukese rohelusega. Nagu praegu meie “suurlinnade” ümber tekkivad eeslinnakud. Siin olles jääb aga mulje, et loomad on kaotanud igasuguse hirmu inimese osas. Igapäevaselt võib näha sadu oravaid, pesukarusid, küülikuid ja maapiirkondades ka kalkuneid, kes inimesega käsikäes oma asju ajavad. Minu jaoks on kõige üllatavam aga see, et ka kitsed käituvad täpselt sama julgelt. Kord uksele koputades seisim kits minust umbes 7m kaugusel ja ligi 5 min jooksul, mil ma pereemaga juttupuhusin, ei liigutanud ta lillegi. Tõstis paar korda vaid pead ja jätkas söömist. Nende pabulaidki võib kasvõi ukselävelt leida. Aga eks see vist ole see pärast, et inimesi on siin palju ja loomad on lihtsalt kaotanud igasuguse hirmu nende osas. Mm ja veel üks huvitav asi mille tahtsin ära mainida, on siinsed värvulised. Kahjuks liikide osas jään jälle vastuse võlgu, kuid väivilised on nad igaljuhul, on linde, kes on üleni kollased või lausa punased. Minu enese jaoks oli aga üheks suurimaks üllatuseks see, et nii nagu meie toidame tihast pekiga, toidavad siinsed inimesed koolibriid suhkrunektariga ja nii võibki näha toidumaja kohal paigallendavat linnukest.
Ameeriklasest olen ma vist ka eelmistes uudiskirjades natuke kirjeldanud, kuid püüan siis alustada millegagi, millest pole varem pajatanud. Nimelt alustan kohe kriitilisest ja ütlen otse, et siin ei hoolita keskkonnast nii nagu meil kodumaal. Iga pere peab omama 2-6 uut autot ja ükski meist pole säästlik ja minu arvates on kõige kummalisem see, et autode omamine on nii vaestes kui ka rikastes peredes sarnane ning samu uhiuusi automudeleid võib näha kas mõisa või siis treilermaja ees. Sellest järeldan ma aga seda, et nad armastavad võlgu elada (seda on mulle ka mainitud) ja krediitkaardist on saanud sõltuvusallikas. Mm ja sarnaselt nende murule peavad ka nende autode veljed peeglina särama ning vahetevahel on lausa naljakas vaadata kuidas suured mehed oma autode Velgi läikima nühivad.
Veel tahan ma natuke puudutada ka siinseid toitumisharjumusi (need ei kehti meie raamatumüüjate kohta). Laias laastus võib öelda, et siinse keskklassi toitumisharjumused on täielik jama. Rikastel on beel aega ja raha, et süüa tervislikult, kuid toidud mida siin igapäevaselt süüakae on täis süsivesikuid ja rasvu ning tihti isegi ei osata enam ise süüa teha. Ühe doktoriga rääkides sain teada ka karmist statistikast, mis väidab, et sii. Praegu elav generatsioon võib suura enne nende vanemaid, kuna tervislikkus ja liikumine on täiesti ununenud ning ennast mürgitatakse suhkru, soola ja rasvaga.
Aitab aga halast, olgu neil ameeriklastel kui tahes palju halbu omadusi, aga muidugi on ka palju head ja peamine, mille sooviksin välja tuua on nende avatus, rõõmsameelsus ja suhtlemisoskus. Erinevalt eestlasest on ameeriklase näol pidevalt naeratus ja nad on alati abivalmid ja suhtlusaldid. Ning vael jääb mulje, et kuniks sa neile midagi müüa ei soovi, võid nad isegi oma parima sõbraga segamini ajada. Seda pean aga omaduseks, millest on meil veel palju õppida.
Niipalju siis siinsest eluolust. Tean, et seda pole palju, aga midagi vast ikka, millele mõelda. Meie organisatsioonis oli sel nädalal aga “pie in the eye” (pirukaga näkku) võistlus, mis tähendas, et võistlesime teineteise vastu selles, et kes istus nädala jooksul maas rohkemate emadega. Nig selle kohta räägivad vist pildid natuke rohkem kui minu kirjaread ja seega lisan ka seekord uudiskirjale tillukese pildikausta, kus ehk mõnda jäädvustatud hetke ka näha saab.
DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO