Ülari org Kentuckys w 6

Kentuki lõvid: Pühapäeva Teataja

Järjenumber 6
Tere kallid kodused ja ka kõik teisedki, kes meie tegemistel silma peal hoiavad. Teie olete küll ohutus kauguses, kuid meie oleme siin keeriste keskmes. Nimelt sai nüüd selle nädalaga pool meie suvisest tööajast läbi ja ei teagi mida arvata, aeg on ju lausa mööda vuhisenud.
Keeriste keskel olime me aga mitmes mõistes, nimelt oli selle nädala üheks märksõnaks kindlasti ilm. Saime tunda nii karmi vihma ja tuult (anti välja ka tornaadohoiatus, kuid keeristuult ennast me siiski nägema ei pidanud). Samuti saime osaliseks ka senise suve kõige kuumemale ilmale, nimelt saime sel laupäeval tunda tõeslist kuuma, ma pole küll veel väga osav fahrenheitide celciusteks ümber arvutamisel, kuid niipalju kui aru saan, oli temperatuuriks varju 37-40 kraadi. Päikese käes tekkis lausa jäätise tunne, selline poolvedel sulamine.
Loodan, et osa sellest päikesest ka teile Eestimaale jõuab.
Täna on meil aga jälle pühapäev ja päev on olnud tore, saime siis jälle oma iganädalases konverentsiruumis kokku ja võtsime nädala kokku. Õppisime üht teis müügi kohta, aga samas ei jäänud ka lõbustused tegemata. Ausalt öeldes pean tõdema, et meie organisatsioonist on saanud 1 pere, kõik saavad imehästi läbi ja lausa ootad neid kohtumisi, vahel on lausa raske jälle nädalaks hüvasti jätta.
Täna käisime me siis üheskoos Newporti akvaariumis. Ei teagi kuidas seda nüüd eestlaslikult öelda, aga noh veeloomade loomaaed (ma pole kindel, kas seda ka eesti keeles akvaariumiks nimetatakse). Paganama tore oli. Nägime kõiksugu haisid, raisid, krokudille ja kilpkonni. Igas mõõdus ja igast liigist. Ainsaks miinuseks oli ehk see, et rahvast oli palju, aga no eks sellega pole veel lihtsalt ära harjunud, et kõikjal palju inimesi liigub. Rahvamassist hoolimata sai aga palju lollusi tehtud ja mõned neist ka jäädvustatud. Loodan, et need jõuavad meie pildikausta kaudu ka teieni.
Aa veel jätkuks eelmise nädala kirjutiselt. Nimelt tuleb ikka hiljem asju meelde ja tahtsin tegelikult rääkida ka sellest, et laste saamise kultuur on siin meie omast hoopis erinev. Esimene erinevus peitub kindlasti laste arvus. Karmist öeldes on keskmises eesti peres 2 last. Siin on aga kõrvaltvaatajana jäänud mulje, et keskmiselt on peres 3,5-4,5 last (ja ärge arvake , et 1 lastest poolik on, ma pole lihtsalt veel piisavalt mitmeid peresid näinud, et põhjapanevaid numbreid edastada). Ka lapsi saadakse tunduvalt varem. Mulle tundub vahel lausa naljakas kui näen uksel enesega ühevanust ema, kellel on juba mitu last.
Aa ja mu kallis emmeke küsis eelmisel nädalal ka loodusesse suhtumise kohta. Üheti sellele aga vastata ei saa. Alustan positiivsest ja pean tõdema, et prügi siin maha ei loobita. Üldiselt on linnad puhtad ja kommipaber käib taskusse, nätski ei maandu kivisillutisel ja tegelikult on paganama ilus vaadata nätsuvaba tänavat. Vastupidiselt sellele ei mõelda loodusele, kui ostetakse auto. Autod on siin keskmiselt 2 korda suuremad kui meil ja igas peres on neid 2 või rohkem. Sama on ka kogu muu elektroonika ja taaskasutusega. Seda teevad vaid üksikud, kuid mõnest sisukamase vestlusest siinsete elanikega võib järeldada, et nad on kursis, et nende kütus hakkab kallinema ja kaua see pidu ei kesta (bensiin on siis umbes-täpselt poole odavam kui meil, sellest hoolimata ärge paluge oma võsukestel endale bensiini tuua, nii ei lasta kallikesi lennukile)🙂.
Pöördudes tagasi aga selle juurde, et pool suvest on nüüd seljatatud ja nüüd algab võistlemime, hetkel on selge vaid see, kes said parema stardi, kuid nüüd hakatakse keskenduma ka müükidele. Olgu siin Ameerikamaal siis nii tore kui tahes, raha tahame me ju kõik teenida. Selle tegemiseks aga ongi meil nüüd 6 nädalat. Anname endast parima ja püüame olla parimad selles, mida teeme. Toetage meid! Üksinda seda retke läbida on raske, tegu on justkui ristirännakuga. Usklikel on aga seltsik jumal, meil vaid mõte lähedastest ja meie ise. Eks selle suve suurim katsumus ongi iseendaga hästi läbi saada. Aga kirjutage meile ikka sellest, kuidas teiega on hästi ja siis vastame samaga. Hea on töötada kui hing rahul.
Aa ja teate üks palve mul teile siiski on. Tehke nüüd järgmise paari nädala jooksul midagi täitsa uut ja toredat ning seejärel kirjutage meile sellest, et lihtsalt mis tunne oli ja ausalt öeldes mida tobedam, seda parem. Tahaks lihtsalt natuke naerda ja teilegi natuke kaasa elada.
Ja taaskord pakun ma välja võimaluse minuga oma ideid jagada. Ühesõnaga kirjutage mulle, millest “Teatajas” lugeda sooviksite. Siis minulgi natuke lihtsam mõtteid genereerida.
Seniks aga päikest (loodan, et ta ka teieni jõuab!!!)!