Kristi org Kansases w 7

Hei hopsti.

Märkamatult on kätte jõudnud pühapäevane päikeseloojang ning taas aeg saata teele sõnumeid oma kõige kallimatele.

Miks uued tuuled? Esiteks seetõttu, et mina, Allar ja Dima kolisime nüüd kaugele põhja, peaaegu Nebraska osariiki Beattie külla. Siin elab umbes täpselt 100 inimest. Oleme nüüd kõigist teistest Tallinna ja Võru vahemaa kaugusel. Elame küll kesklinnas, aga maja tagant algab juba maisipõld. Pereisaks on maakonna konstaabel, või sheriff, kuidas seda tõlkidagi nüüd.

Tõenäoliselt kolivad ka Joosep ja Karel nädala-kahe jooksul veelgi kaugemale ja siis kataks meie organisatsioon kolmnurkselt ära umbes Eesti ja Läti suuruse ala. Vahva mõelda. Siinsed teekonnad aga lähevad kiiresti. Teed on igavad, ainult sirged. Kogu osariik ja ka üldse Usa on jaotatud 1×1 miilisteks ruutudeks ja seetõttu ongi kõik teed sirged. Kui just mõni vallatu jõgi teele ei satu – siis teeb tee ka mõne kurvi, mis muudab sõitmise kohe lõbusamaks.

Kolimised on vajalikud siis, kui kodu lähedased alad on läbi töötatud ja sõit tööle kipub pikaks venima. Kui tööle ja koju sõit kestab juba üle tunni aja (võrdluseks Tallinnast Pärnusse sõit ), siis tasub küll juba kolida. Kahju oli küll minna, meil oli jõusaal ja oma keldrikorrus, ent ka praegu pole viga.

Enne tänast kolimist tuli aga kogu organisatsioon meie pere juurde külla. Sõime jäätist, puuvilju, isetehtud hamburgereid ja siis tegime veel minu taktikepi juhatusel ühe ühise trenni… õues… lõõskavas kuumuses. Ähkisime ja puhkisime. Tüdrukud olid megavaprad, olgugi et südame võttis korralikult puperdama küll.

Hoidke ikka pöialt ning elage hurraaga viimastele nädalatele kaasa. 5 nädalat veel minna. Aega vähe; eesmärgid suured.

Kallid-paid

Hurraa!

Eerik ja Co.

2015 Kristi w07