Ülari org Kentuckys w 9

Kentuki lõvid: Pühapäeva Teataja

Järjenumber 9
Hei, hei, hei! Me mitmekesi tuleme lääne-USA-st, meil jalas püksid higised ja särk on märg meil ka. Ei tahtnud teid ma segada, kuid tervitada küll…. Seeda eelmist osa lugedes tehke seda laulu “me kolmekesi tule” rütmis. Igatahes. Igatahes, TERE sõbrad!!!
Taas oleme omadega pühapäeva jõudnud. Kell lööb juba pärastlõunat ja aeg taas natuke muljetada. See oli nüüd järjenumbrilt üheksas nädal, mis seljatatud sai ja peab tunnistama, et kuigi esmapilgul tundub kõik endiselt ühtemoodi, kuid tegelikult on palju muutunud. Kõige suurem muutus on kindlasti toimunud meie esimese aasta müüjate sees. Lambukestest, kes seisid suve alguses 5 min oma esimese ukse ees ja juurdlesid, kas ning kuidas koputada, on saanud lõvid, kes kahtlemata järgmise ukse suunas jooksevad ja peatumatult tööpäevi seljatavad.
 Muutus on toimunud ka peredes. suve alguses mõeldi enamasti vaid lõbustustele ja puhkusele, kuid nüüd on kõik lõbus läbi. Algab raske töö… Kool algab siin küll olenevalt piirkonnast erineval ajal, kuid esimesed lapsed lähevad juba homme koolipinki.
Samuti on muutunud ka ilmad. Suve alguses oli siin väga niiske. Õhuniiskus nagu vihmametsas, kulus vaid minut päikese käes ja juba tundsid, et nii alussärk kui -püksid olid täiesti märjaks higistatud ning kii polnud päiksest ja õhuniiskust, sadas lihtsalt vihma ja lõi äikest. Nüüd on see aga asendunud lihtsalt päiksega, ilmad on küll kuumad, kuid tegelikult on see tunduvalt mõnusam, sest on soe, kuid higistamist on palju vähem ja tunne tundubalt inimlikum.
Kõige enam on muutunud aga meie elustiil. Kui alguses tundus huvitav võtta hommikul külma dušši ja teha trenni, siis mõne nädalaga muutus see raskeks ja ennast sundida oli keeruline. Nüüd tuleb see kõik aga loomulikult ja kuigi hetkel, mil sa endale külma vee kaela kallad karjub aju endiselt “mida sa teed!!!”, siis peale esimeste veepiiskade langemist taipab keha, et pole ju üldse hullu ja tundub lausa imelik, kui ei peaks ennast külma veega karastama.
Üldiselt aga ongi veel ainult 3 nädalat jäänud ja peab tunnistama, et kindlasti on tegu kolme kõige olulisema nädalaga. Päevad on ju loetud ja kõigil on eesmärgid, mis endiselt täitmist. Ajavad. Kuigi suvi on olnud õpetlik ja arendav, siis tahame me kõik ju ometi ka natuke raha teenida ja tulebkimanda endast kõik. Nüüdseks on meil kõigil juba piisavalt kogemust, et teame, et iga järgmise ukse taga võib peituda varandus… Vaja on lihtsalt need uksed üles leida ja inimestega kes ei osata, tuleb võimalikult vähe aega veeta. Vaid nii on võimalik see töö muuta mõnusaks ja tulusaks.
Nüüd aga ka paar toredat seika sellest nädalat. Alustan siis pühapäevast. Veetsime täna aega ühe SouthWesterni vilistlase juures. Tore perekond ja raamatumüüjad on seal juba teist põlve. Müüs nii isa kui ka mitu tema tütart. Seega palju vahvaid lugusid ja nagu ikka siin kombeks… Palju süüa. Hamburgerid, hot-dogid ja imehea jäätis karamellkastme ning brownidega. Endalgi tekkib jälle sülg suhu, kuid kõht on endiselt liiga täis. Samuti saime natuke korvpalli mängida ja natuke mõnusasti vestelda ja sõbrustada.
Veel ka paar paremat hetke nädala seest: ülari põrnitses pissivat poissi (ta töötas maal ja ausalt öeldes on see siin suhtelisest haruldane); milan nägi purjus aednikku, kes oma outost mööda tuigersas ja põõsastes lõpetas ( hiljem teeskles ta 30 sekundit, et otsib põõsastest; Minuga juhtus aga nii, et üks koer otsustas mu raamatukoti peale pissida ja pean tunnistama, et terve nädal kulus sellele, et teisi koeri sellest eemale peletada, sest nüüd tahavad nad kõik selle peale pissida… On vast tegelased….
Tervitusi kaugelt maalt!
Pidage vastu ja varsti näeme.
DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO

DCIM102GOPRO