Kristi org Kansases w 10

Hei kõik toetajad, kallimad ja niisama muidusööjad.

Täna sõitsime kõik Kansase erinevatest nurkadest kokku, et siis üks suur kalli teha ja siis jälle minema sõita, muidu enne pimedat koju ei jõuagi. Tegelt saime pisut muljetada ka, ja süüa, ja isegi võrkpalli mängida ( 80% poistest ja 0 % tüdrukutest olid selles viimases asjas aktiivsed )

Nüüd on juba nii palju kolimisi toimunud, et keeruline on siin seda kokku kõike võtta. Ütleme nii, et Allar, Karel ja Joosep on nüüd 7 tundi käega näidatud suunas, Kristi ja Agneta 5 tundi umbes sinna suunda, Miina, Kersti ja Eneli kusagil kaugel seal pool ja ainult mina ja Dima jäime siia endisesse kohta (kaks tundi tsivilisatsioonist) Voh, saigi umbes täpselt kokku võetud.

Dima sünnipäeva tähistasime veel tagantjärgi. Saime maitsvat grillliha, põnevaid hot doge, hädavajalikku salatit, muhedat maisi, liigseid kooke, mahlaseid puuvilju ja vallatuid nalju ( tegemist on siiski noorte kuttide ja neidudega, nii et suve lõpus kipuvad need naljad eriti vasakule keerama )

Ma ei tea, kas teised jõudsid ka miskit lõbusat veel lisaks teha, aga mina ja Dima mõtlesime, et on õige aeg testosterooni maandada sellega, et läksime lasketiiru. Proovisime erineva kaliibriga käsirelvi. Kõige pealt ühe hästi suure revolvriga ja siis veel  suurema püstoliga. Üks pisike neiu meie kõrval boxis lasi aga pumppüssiga, nii, et neist märklaudadest ei jäänud midagi alles – see relv oli aga isa oma.

Hakkabki kaks viimast nädalat pihta. Vahel võib mõte juba korraks kodu peale minna, aga ei tohi lubada, nii palju vahvaid peresid on veel ootamas. Need nädalad lähevad nii ruttu. Mõned tunnid päeva jooksul on küll aeglased, aga siis juhtub juba nii, et ei jõua kukaltki kratsida kui on juba laupäeva õhtu jälle käes.

Koolid on järjest pihta hakanud. See teeb tööd mingil määral kergemaks, aga mingil määral ka keerulisemaks. Kergemaks sellisel moel, et nüüd on lapsed jälle fookuses oma kooliasjadega ning juba on tuntud kodutööde rammusat raskust – see paneb nad aga igat võimalust otsima, et kuidas aega säästa ja pisut lihtsamini oma tööga toime tulla… ja siis korraga… kopp kopp* ning naerusuine euroopa tudeng on just täpselt selliste raamatutega ukse taga, mis aitavad.  Raskem on aga see, et nüüd pole päevasel ajal koolijütse kodus, ainult pisikesed nublud on, aga emadele, kellel on koolijüngrid, ei saa üksinda raamatuid näidata, lapsed peavad kõrval olema, kes ütlevad, et kas tahaksid selliseid fantastilisi asju, või mitte.

Üks positiivne asi kooliga on veel see, et nüüd, kui koolibuss tuleb, või läheb, näeb tänaval täpselt ära, kus koolilapsed elavad. Näeb kui rõõmsad lapsed või morni näoga teismelised kusagilt majast välja ilmuvad, ema taamal pisarais lehvitamas. Vahel on raske aru saada kui tänaval on 100 maja, et kus siis kõik nooremad pered ka elavad. Mänguasjad aitavad, aga ega keskkoolilapsed ju oma rulasid ja jalgpalle keset muru naljalt vedelema jäta. Seega see koolibussiseiklus aitab vahel kaasa küll.

Vihma pole juba mitu nädalat sadanud. Putukaid mutukaid on meeletus koguses. Kui õhtupimeduses koju sõita, siis kuuleb tuuleklaasi pealt nagu vihma sajaks, aga tegelt plõksuvad putukad vastu klaasi. Iga kord kui bensiinijaamas tankida, siis saab võtta aknapesuharja ja siis nühkida klaasi nagu saeks ühte eriti jämedat oksa. Päevasel ajal on putukad kusagil puu all või lehma all peidus, aga õhtul näitavad kõik putukad kui ilusasti nad lennata oskavad. Üks motikamees ütles ka mulle, et iga kord kui grupiga peatus tehakse, tuleb hambad üle vaadata, enne kui sõpradega rääkima saab asuda.

Täiskäigul edasi.

Spordivõistlustelt kõik mäletavad ju, et kui lõpusirge käes, ei lasta tempot alla, vaid antakse aga täiega minna. Nii teeme ka meie.

Hoidke pöidlaid, varbaid ja näeme juba peagi.

PS. Joosep nägi ehtsat muumiat.

Eerik ja Co.
2015 Kristi w10 1 2015 Kristi w10 2 2015 Kristi w10 3 2015 Kristi w10 4 2015 Kristi w10 5