Ülari org Kentuckys w 11

Kentuki lõvid: Pühapäeva Teataja

Järjenumber 11
Hei kallid!!! Taas on kätte jõudnud pühapäev ja teele läkitada meie Teataja. Tänane Teataja on aga omakorda eriline. Nimelt on tegu “Pühapäeva teataja viimase numbriga”. Ma pole nüüd kindel, kas nutta või naerda, aga meie suvi on jõudnud punkti, kus ees on vaid 1 töönädal ja edasi viivad meie teed lahku.
Möödunud on 3 kuud ja ees veel viimane pingutus. Veel 1 nädal ja veel 1 eesmärk: anda endast kõik ja võtta antud kogemusest viimast. Lõpp hea kõik hea, kas pole?
Niisiis võtsimegi täna kohtudes aega, et ajada koda suurem osa meie paberimajandusest, et järgmisel nädalal enam üllatusi poleks. Suurt seiklust ega lõbustust me tänasesse ei plaaninud. Igaüks ajab oma asju ja paneb ennast valmis viimseks pingutuseks või noh, kas tohibki niimoodi öelda, sest tegelikult on see viimane nädal meie hulgast vaid poolte jaoks. Nimelt põrutavad vanemad olijad Kanadasse müüma ja Milan, kelle tööviisa Eestlaste omadest erineb, jääb mõneks nädalaks veel siia müüma. Ülejäänud meist aga põrutavad mööda USA-d laiali, kes Floridasse ja kes New Yorki.
Kuulge aga nüüd püüangi otsad kokku tõmmata.
Aitäh meie kõigile vanematele, sõpradele, sugulastele, armastatutele ja armastajatele! Mm ja lolli nalja aeg (tean, et küll kordan ennast), aga emme palun tervita Kasparit ka.
Ning lõpetuseks veel viimane pühendus (ainus, mis meili teel minuni jõudis):
Reimo tervitab enda ülivingeid vanemaid, kes on minuga nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses ja nii Põlvas kui Tartus. Ja ka kõiki teisi ülikõvve vanemaid – te teete väga head tööd.
Jällenägemiseni!
Kallistused kaugelt maalt!