Karel Tiigemäe org Idahos w02

Hei, hei, hei!!!!
Aeg on pühapäevaseks nädalakokkuvõtteks! Tõsine töönädal on seljataga ja muljetada palju.  Muide, saime tähtsamate onude käest kiita, et Nashville’i peakontorist kõige kaugemale lennanud tiimina olime esimesed, kes kohe pärast maandumist tööle asusid ja raamatupõldu kündma hakkasid.
Nagu eelmisel nädalal, siis sellelgi nädalal teenisid meist mitmed tubli töö eest auhindu. Sel korral võitsid Success Coini Anne-Mai, Virko ja Karel. Kõige enam töötunde tegi sel nädalal Andre. Lisaks teenis ta auhinna ka kõige rohkematele inimestele raamatute näitamise eest. Kõige enam koputusi tegi sel nädalal Virko. Nagu eelmiselgi nädalal, sai seegi kord Kristi auhinna selle eest, et istus maha kõige rohkemate peredega ja registreeris neid online-toodete kasutajateks.
Kui muidu väntas Kätlin igapäevaselt jalgrattaga tööle ja Andre pidas arvet sammude üle, siis nüüd on mõlemad liitunud meie “autoklubiga”. Kätlin kärutab ringi küll päevi näinud, aga siiski töökorras punase Chevrolet’ga ja Andre viib raamatud kohale eksklusiivse Dodge Neoniga. Rattaklubi esindavad veel ainult Anne-Mai ja Virko.
Nüüd aga natuke sellest, mis kellelgi sel nädalal juhtus.
Karelil oli hea nädal. Kolmel korral käisid tal teised grupiliikmed töövarjuks, et efektiivsemalt töötamiseks uusi ideid saada. Karel sai isegi korra Kristilt nippe õppimas käia. Müügipiirkond on endiselt rahvusvaheline, kus sai mitmel korral isegi oma kesist vene keele oskust rakendada. Üks naljakas juhtum oli see, kui laupäeva õhtul Karel ühe maja ette parkis ning uksele koputas. Samal ajal hakkasid maja ees muru kastmise vihmutid tööle. Karel neist loomulikult välja ei teinud, sest ega siis Eesti mees suhkrust tehtud pole ja õnneks need tema poole eriti ei pritsinudki. Isa tuli uksele ja Karel näitas ligi 10 minutit talle raamatuid. Tagasi auto juurde pöördudes avastas ta, et vihmutite poolsed autoaknad olid lahti jäänud ja pool autot läbimärg.
Kristi tähistas enda sünnipäevanädalat paljude lõbusate peredega, praeguseks tunnevad teda pea kõik New Plymouthi koolipiirkonna pered. Laupäeval oli ühel perel koduloomadeks skunksipojad ja koiott Jody, kellega Kristi sõbraks sai. Kristi leidis ka ühe farmeri, kelle poeg käis märtsis Eestis maadlusvõistlustel.
Andre armastab Eestimaad, eesti keelt ja kultuuri väga. Seetõttu jagab ta kodumaa pärandit siinsetele inimestelegi, eriti just eesti keele osas. Lisaks inglise keelele kasutab ta suhtlemisel eestikeelseid sidesõnu. Korra kui Andrelt küsiti, kas ta on mehhiklane, vastas ta selges eesti keeles, et “ma ei ole mehhiklane”.
Anne-Mai nädalat saatsid võnked paralleeluniversumist. Esmaspäeval avas talle ukse selgeltnägija, kes lisaks hariduse üle vestutamise jagas teadmisi aura, vaimse maailma ja teispoolsuse vallas. Nädal lõppes samuti sarnasel toonil. Laupäeva õhtul meenutasid möödunud nädalat kapilt vastuvaatav jumalasõna sisaldav raamat ja flaier, mis talle erinevate inimeste poolt kaasa oli antud.
Kui Kätlin tänavatel pingsalt sihtmärke kaardistas, tuli tema juurde üks murelik ema, kes uuris, kellega tegu ja miks see blondipäine neiu naabruskonnas ringi hiilib. Emale näis Kätlin kahtlase luurajana. Jutuajamine lõppes aga hoopis sellega, et ema kutsus Kätlini enda juurde koos tema sõbrannadega õhtust sööma ja filmi vaatama. Ega see polnud ainuke kord, kui Kätlinile tugevamat söögikorda pakuti. Asi algas sellega, kui ta ühe entusiastliku emaga maha istus ja tal kaardilt Eestit otsida lasi. Tema vastas istus kolm pereliiget, kes sõna “Estonia” Euroopa kaardilt ei leidnudki. Pereema oli eurooplase kohalolekust niivõrd üllatunud, et pani Kätlinile käe õlale küsis “Are you real?” Kätlin tundis end kui äsja avastatud lumeinimesena.
Virko alustas tööd uues piirkonnas, kus ta kohtus paljude toredate ja sõbralike inimestega. Sel nädalal tuli aga silmitsi seista Idahos asuvate tüütuste  Goat Head’ idega (Goat Head Weed – imepisikesed teravad okkad). Need sellid teevad päevas keskmiselt korra-kaks rattakummi katki. Nii laguneski jalgratas, mille Virko Walmartist ostis juba esimesel päeval. Õnneks võimaldas kliendisõbralik teenindus ratta ära vahetada. Üldjuhul paranevad Virko tulemused aga jõudsalt – oodata on tugevat suve! Lisaks kohtus Virko toredate tuletõrjujatega, kes aitasid rattakummi laupäeva õhtul täis pumbata, et töökas bookman ikka koju saaks sõita. Lahked elupäästjad pakkusid talle tee peale karbi sõõrikuidki, millest Virko loobus, sest ega hoolikalt voolitud reie nelipealihas sellise kütuse peal edasi ei vii.
Johanil oli tore nädal. Seekord suundus ta tööle piirkonda, kus puudusid kanad ja lehmad, traktorid ja hobused. Nüüd ümbritsevad teda villad, kiired autod ja õhus hõljuv dollarihõng.
Selleks korraks kõik, uued lood juba tund aega vähem kui nädala pärast!
Tervitades
Anne-Mai, Andre, Kristi, Karel, Kätlin, Johan ja Virko
Advertisements